Sellest samm edasi veel — kuidas piire omades ühenduses olla. Sest üks osa meist täiesti kindlalt mäletab ja igatseb seda algset kehastumiseelset Üksolemise tunnet, isegi kui teadlik meel ei mäleta. Ja piirid näivad olevat midagi risti vastupidist. (Tegelikult ei ole.)

Enamasti on ülitundliku inimese lapsepõlv olnud selline, kus tema piire on füüsiliselt või energeetiliselt ületatud, või on ta näinud pealt oma lähedaste piiride ületamist või raskeid haigusi. Ja tema psüühikas on juurdunud teadmine, et tal pole õigust iseendale ja oma piiridele. Või et piiride omamine pole turvaline.

Sageli näeb see inimene ennast ka vähemalt mingil tasandil teistest tugevamana — eriti siis, kui ta mõne eduelamuse tõttu jäi (ekslikult) uskuma, et just tema oli see, kelle "tegutsemine" teisi "päästis". Ja see ühel või teisel moel päästis teda ennast. Sest nagu ma varem kirjutasin, see taandub lõpuks ikkagi enda näilise turvatunde loomise peale, mitte altruismi peale.

Siis on ju igati "loogiline", et teiste raskuse enda kanda võtmisest saab tema loomulik olek.

Tõde on see, et meil kõigil on õigus istuda iseendaks olemise troonil.

Koos oma vajaduste, soovide, "Ei"-de ja kõige sellega, mis meil silma särama paneb — ehk oma piiridega.

Ilma jõudu kasutamata.
Ennast samal ajal turvaliselt ja armastatuna tundes.

Me ei ole tulnud siia teiste järgi kohanduma või iseendast loobuma — isegi mitte nende nimel, keda me armastame, k.a. oma lapsed (muidu anname neile sama mustri edasi).

Ja igaühel on õigus ja võimalus oma piirid päriselt ja turvaliselt tagasi võtta.

Vahel nõuab see lihtsalt silmitsi seismist oma hirmude ja uskumustega, mis on oma pagasisse kogutud siinses või mõnes varasemas elus või saadud kaasa läbi esivanemate või kollektiivsete kogemuste.

Ja vahel on vaja selleks mõnda välist impulssi — näiteks suhteprobleemi, tervisehäda, ärevust või depressiooni. Muidu me lihtsalt laseme vana viisi edasi. Sest nagu minu motogi ütleb — iga väljakutse on hoopis meie hinge kutse naasta oma terviklikkuse juurde.