See on kõigile neile, kes tahavad aidata oma lapsi, vanemaid, elukaaslasi või sõpru.

Kui me näeme kannatamas kedagi, kellest me hoolime, siis meie instinkt on teda aidata.

Aga sageli ajame me aitamise segi päästmisega.

Probleem on selles: kui ma lähen kedagi päästma, kinnistan ma veel rohkem tema ohvristaatust. Sest see, kes pole ohver, seda pole vaja päästa.

Ma olen paar viimast postitust rääkinud teiste tunnete tundmisest nii, nagu need oleksid enda omad.

Täna jõuan piirideni — ühe oma lemmikteemani — sest ülitundlikkuse kohta õppides ning seda enda sees vaadeldes olen ma ikka jõudnud piirideni.

Õigemini piiride puudumiseni või siis "auklike" piirideni. Ja ma olen veendunud, et üks suurimaid asju, mida tundlikud inimesed siia planeedile õppima on tulnud, on piiride omamine.

Järg postitusele "See polnud minu ärevus".

Mäletan ühte aastate tagust seika, kui läksin oma tollase kaaslasega kontserdile ja ta muutus armukadedaks, sest ta arvas, et ma vaatan teisi mehi. Ma olin šokeeritud, sest ma tegelikult ju ei teinud seda. Mis sa arvad, miks ma siis pidevalt ümberringi vaatasin?

Ma istusin pigem heatujuliselt või vähemalt neutraalselt köögis arvuti taga ja tegin oma tööasju.
Veidi aja pärast märkasin, et tunnen oma kehas ja meeles ärevust.
Kerisin mõttes tagasi — kas ma olin lugenud või mõelnud midagi, mis võis olla häiriv või ärevust tekitav?
Ei olnud.